Osta kanakintsuliha, kondita. Parem suurem ports. Natuke rasva vähemaks, aga tegelt ei tee see rasv midagi, annab vaid mahlasust. Pane natukeseks (mul vast 10 minutit) marinaadi: sojakaste, mesi, sool, natuke ürte, veidi vahtrasiirupit, kui on. Siis pannil kiirelt pruuniks, natuke küpsetada ja voila! Valmis on kõige parem, MAHLASEM ja PEHMEM kana ever.
Minu ausõna.
Lihtne, hea, kerge, aus panniroog kinoa, šampinjonide ja juustuga.
Lisasin meesperele mõeldes sinki, aga sobiks mistahes praejääk vms. Lisasin ka paar väiksemat porgandit, tükkidena.
Väga-väga nämma. Lihtne teha ka.
Ma olen nüüd paar korda teinud toitu, mida võiks nimetada täitsa enda välja mõeldud roaks. Tegemist on lihtsa ja kiire ja ääretult maitsva mugavusroaga.
Vaja läheb:
Pane kino madalale kuumusele keema, soovi korral lisades ühe puljongikuubiku. Tükelda sink, prae läbi, lisa sibul ja veidi aja pärast jämedalt riivitud porgand. Kui kinoa on pehme ja vesi peaaegu otsas, lisa singi-porgandisegu kinoale, lase veel mõni minu tõmmata ja siis lisa spinat. Soovi korral võib hulka segada ka purgi ube. Kõrvale sobib värske salat ja nt ciabatta.
Inglise keele süvaõppega klassis käiv laps tuletas meelde, et täna on püha Patricku päev. FB viskas sel puhul ette iiri soodasaia retsepti ja nii võtsingi saiateo ette, sest miks mitte ja tundus lihtne. Oligi!
Paraku polnud mul kaerajahu! Kasutasin siis osaliselt odrajahu, kaerakliisid ja täistera-nisujahu ning nagu retsepti juhendis kirjas, võibki neid asendusi üsna julgelt teha. Nt petti mul ja ka polnud, aga oli üht vanaks jäänud piima ja umbes sama vana hapukoort, mis värskelt enam süüa ei sündinud, aga sellisesse saia sobisid valatult.
Tulemus on väga-väga maitsev, nii lihtsalt võiga, või ja juustuga kui ka moosiga.
Maal võib vabalt teha näiteks kaks saia, kui on kiire, aga rohkem rahvast oodata.
Tegemine käib nii:
Tomatikastmes kana juustukatte all.
Ahhhh, see kaste... ahhhhhhhh
Minu kasutatavas retseptis (Oma Maitse retseptiraamat 3) ei olnud küll öeldud mozzarella ja parmesan, vaid lihtsalt riivjuust, ja kasutasingi riivjuustu, aga ma arvan, et vahet pole. Igatahes oli see suht täiega jumalik. Kastet jäi järgi, seda saame kasutada mingi pastaga. ohhhhh. mmmmmmm..
Mul oli u 700 lõigatud kanakintse, ja osad olid äsja söönud, aga terve pere täistoitmiseks võiks meil ligi kilo kana olla.
Väga suupärane söök, inspireerituna ühe Instagrami suunamudija stoorist.
Keeda u 3 dl kinoad enam-vähem pehmeks (ma lisasin vedelikku ka kanapuljongit)
Pakk (u 400 g) kanakintsuliha, hakitult praadida, koos karri ja muude sobivate maitseainetega.
Praadida ka pakk külmutatud idamaiseid köögivilju ja paar viilutatud porgandit. Praadimise lõpus lisada paar hakitud küüslauguküünt, sojakastet, tšillikastet, veel maitseaineid, nt mulle väga meeldib vürtsköömen, törts õunaäädikat - kõike maitse järgi. Lasta korraks keera ja segada kõik kokku. Kes soovib, paneb peale veel tšillikastet vms. Kõrvale kerge sepik vms, vbl rohelist salatit, kurki ja supermõnus kergepoolne õhtusöök, mis pole ka kuigi vaevarikas valmistada. Ja varieerimisvõimalusi on lõputult.
Juhhei ja hõissaa, proovisin tõesti uut retsepti ja viitsin selle isegi üles kirjutada!
Sellised kalkunilihapallid vürtsikas karrikastmes. Variatsioonideta muidugi ei saanud, nt mul oli vaid 400 g liha, aga ometigi 5 näljast sööjat. Seega lisasin lihasegule tubli peotäie hernehelbeid, mis mõnusasti omandavad ümbritsevad maitsed ja annavad lisavalku. Vürtse panin veidi vähem, minu arust sai niimoodi paras, aga mõni pani veel tšillit peale ja oligi hea. Enne valmimist tundus, et jube kange on see kaste (aa, õige, ma panin kastmeks pooles mahus vanaema letšot ja pooles tomatipüreed) ning lisasin seetõttu rõõska koort. Sai kuidagi mahedam ja mõnusam. Väikse purgi maisi panin ka kastmesse.
Serveerisin kinoaga, riisiga sobiks ilmselt veelgi paremini, aga vaatasin, et poistel on järgmisel päeval koolis riis ja seega tõin vaheldust.
Väga maitsev söök ja kiiresti sai valmis ka! Kogus oli täpselt paras.
Tegin selle retsepti järgi väga maitsva roa. Kinoa asemel oli mingi riisi-kino segu ja kana praadisin kõrvale, lisasin roale maisi ja kasutasin vaid üht sorti ube, aga laias laastus selline ta sai, hea kiire, tervislik mugavusroog!
Vaja läheb:Üks imehea roog, mis sai inspiratsiooni kõrvitsa-kikerhernehautise retseptist. Hälbisin liialt retseptist, et seda päris samaks asjaks nimetada. Nt suvekõrvitsa asemel kasutasin ainult kõrvitsat (mul oli ilus, tihke, tumeda viljalihaga isend), köömneid ei olnud, kikerherneid samuti mitte. Panin hoopis natuke mingit kõva suitsuvorsti juurde, lisasin veel kookospiima ja sibula praadimisel karri maitseainet ning saingi karri. Serveerisin riisiga. Veel maitsvam oli järgmisel päeval! Ma sööks seda ikka kohe pidevalt!
Hollallaa, algab 9. aasta mu retseptikogus. Ühtegi blogitähtpäeva pole pidanud, aga rõõm on näha, et olen suutnud enam-vähem stabiilselt püsida u 34-36 uue retsepti juures aastas.
Tänane postitus kajastab teostuslikult eilset, sest seda imepärast veiselihahautist tegin ma eilsele vana-aastaõhtulauale. Kuna võtsin kokkamise suuremalt ette, siis natuke jätsin süvenemata ja soovitatud Food Studio kastmed ostmata. Panin siis lihtsalt u 200 ml punast veini ja 300 ml vett, lisasin puljongikuubiku, soola ja pipart. Natuke isegi vist liiga palju, ehkki mitte väga. Kaneelikoore panin ka kampa, ja nelgid. Ainult loorberilehti ei pannud, sest mulle loorberimaitse istub vaid kalasupi juures. Veini sai ka parasjagu, rohkem ma ei panekski. Kastme paksendasin pärast nisujahuga ja lisasin üksjagu piima ja võid, muidu oleks see olnud liiga kange.
Hautasingi ahjus (stabiilsuse huvides soovitangi iseendal teha seda tavalises praeahjus, mitte puuahjus) u 4-4,5 tundi. Täpselt 1,2-kilosest tükist jagus 8 sööjale, kellest 3 olid alla 10-aastased ja kes sõid ka PALJU. Sellest kogusest jaguks ka 10-le sööjale, siis ehk jaksaks keegi süüa ka muud head kraami, mis laual, mul seekord jäi kausitäis kartulisalatit peaaegu täitsa alles, sest olime end lihast täis söönud. Kõrval tegin punase kapsa coleslaw'd, mis on küll imeliselt hea, aga selle liha kõrvale sobinuks tavaline ahjupeet isegi rohkem.
Igatahes sai see liha megakiitust. Ülevat ülistamist. Imetlemist. Endast ma ei räägigi, mina olen alati hästi haudunud veiseliha väga armastanud.
Tuli hiina toidu isu ja üks Uncle Ben'si magushapu kastme purk oli ka ilusti olemas. Siis avastasin, ets sellest meie perele küll ei piisa ning kuna kana tahtsin niikuinii juurde teha, siis leidsin Nami-namist selle roa retsepti. Seega tegin pooles mahus kastet juurde: praadisin ühe suure sibula, veidi ingveri, 1 punase paprika. Selle segu lisasin valmis kastmele, samuti maisitärklisega paksendatud purgiloputusvee ja ketšupi, suhkru, 1 pls sushiäädikat. Lisasin ka veel ananassi, sest meile nii maitseb.
Omaette ooper on kana. Tegin retsepti järgi, suuremapoolsed tükid (järgmine kord teeks ehk väiksemad), paneerisin kartulitärklises, praadisin kolmes jaos - see oli tegelikult ainus, mis selle roa puhul aega võttis. Ja siis lisasin krõbekana kastmele vahetult enne serveerimist. Poiste silmad läksid süües suureks, et küll on alles hea ja mahlane liha. Tõsi, see on vist kõige mahlasem kana, mis ma eales olen suutnud tekitada! Märksõnaks: paneering tärklises!
Serveerisin basmati riisiga ja no absoluutselt sama maitse, mis hiina restoranis. Nii täkkesse! Nämm! Muide, kuna sööjaid oli seekord vaid 4 ja ühel oli vist kõht täis, siis jäi suht palju alles, aga ongi hea! Eks paneering pehmeneb, aga kana mahlasus säilib kindlasti.
Ma teen lõhesuppi üldiselt ilma retseptita ja ikka on hea. Korra või paar olen teinud ka koorega varianti (enne piimatalumatuse ajastut) ja äkki korra ka kookospiimaga. Tänane sai aga nii hea, parim kõigist, et märgin selle ikka siia üles.
Baasiks kasutasin seda retsepti, aga vastavalt sellele, mis mul kodus oli. Ja muidugi tegin rohkem, sest meid on viis.
Minu variant käis nii:
5 väiksemat porgandit
1 sibul
1/4 juursellerit
2-3 suuremat kartulit
veidi porrulauku, peotäis herneid
poole väikse sõrme suurune jupp ingverit
2 dl kookospiima
Kõigepealt praadisin sibula ja porgandi, veidi aja pärast lisasin tükeldatud ingveri ja juurselleritükid, siis lisasin tunde järgi vett. Kalapuljongit ega -kuubikut mul polnud, panin lihtsalt aedviljakuubiku , soola, loorberirehe, sidrunipipart. Lasin keema, lisasin kartulikuubikud.
Porrulaugu tükeldasin pikkipidi ja praadisin pannil. Lisasin supile, kui see hakkas valmis saama, koos hernestega. Ka lõhetükid (mitte pisikesed, pigem suuremad) praadisin kergelt pannil ära, maitsestasin ja lisasin alles lõpus koos kookospiimaga supile. Selleks ajaks oli juba tuli alt keeratud. Maitseks peterselli.
Superluks nämma värk!
Pühapäevalõunaks tegin seekord midagi eriti-eriti head, aga samas lihtsat: sea sisefileed mee-võikastmes.
Tegin täpselt nii, nagu retseptis kirjas, lisamaitsena kasutasin mingit vürtsikat sealiha maitseainet. Kõrvale tegin imelist bataadi-kartulipüreed. Seekord 4 kartulist ja 2 bataadist, aga sellest jagub neljale (v.a juhul, kui kõht pole väga tühi). Meil õnneks oligi 4 sööjat.. Liha oli u 500 g, sellest jagub ka neljale.
Lõikasin filee pooleks, sest pann oli väiksem kui lihatükk ning tõstsin praepannilt liha kastmega enne ahju panemist ümber ahjuvormi. Kastmele lisasin õige pisut vett ja peterselli, oli jumalik.Jälle üks lihtne, aga megahea (vegan)retsept: läätsesupp kookospiimaga!
Ingverit mul polnud, aga tean ka, et noorim laps peaks seda maitset liiga vängeks. Lisasin veidi ingveripulbrit. See-eest oli mul kvaliteetne kurkum. Tomatihoidisena kasutasin vanaema letšot ja üht suurt tomatit ning kookospiima oli pool purki ehk u 2 dl. Läätsed olid seguna, aga peamiselt nn punased läätsed. Et oleks tummisem ja toidaks ära meie pere meessportlased, praadisin pannil hea hulga suitsusaunasinki ja lisasin pärast supile. Meile sobib nii! Kogus oli täpselt paras. Ja kõik kiitsid!
Jube lihtne, kiire ja hea toit argipäeva õhtusse.
Üks mõnus, üsna kiiresti valmiv gluteeni-, laktoosi-, kaseiini- ja munavaba aasiapärane õhtusöök.
Tegin üsnagi selle retsepti järgi. Kasutasin kanakintse, sest need on mahlasemad kui fileed. Köögiviljadest läks loosi porgand, pastinaak ja natuke paprikat. Küüslauku ei pannud seekord kuigi palju, aga üldiselt järgisin retsepti, ka kastme osas. Seesamiõli mul küll polnud, aga muus osas sai kõik sisse. Pärast valasin kastme kanale ja köögiviljadele (seda miskipärast retseptis kirjas polnud) ja sai übermõnus. Riisinuudelid mul polnud, seega sõime riisi - no peaaegu sama ju :)
Mulle väga-väga maitses! Täiega sööks veel! Ja veel natuke!
Kui iga päev pead süüa tegema, ja koroonaajastu tõttu veel 3 korda päevas, ja kui üks laps on toidutalumatustega, siis on väga raske hoida pidevat vaimustust toidutegemise vallas. Seda enam, et ei jaksa ega taha mitut sööki paralleelselt teha (vahel ikka teen ka, eriti hommikuti), seega püüan teha neid toite, mida saab valmistada gluteeni-, piima- ja munavabalt. Ehkki nt gluteeniga tuleb ikka aeg-ajalt patustamist ette.
Hiljuti ostsin poest täitsa uuena Lia Virkuse kokaraamatu "Minu parimad lihtsad kodused toidud ja küpsetised". Tundus, et selles on plaju lihtsaid retsepte. Nüüd lapates vaatan, et seal on hästi palju kooke ja magustoite, mida ma eriti vanasti väga armastasin, aga praegu väga ei tee, sest sellised asjad sisaldavad kõik gluteeni ja/või muna ja/või piimatooteid.
Aga, siiski-siiski, soolaste toitude seas on päris mitu meile sobivat rooga!
Midagi sarnast on ka olemas ka netis, Mari-Liisi blogis: röstitud bataat kikerhernestega. Lia Virkuse retseptis on lisaks peet, mis teeb selle roa veel mitmekülgsemaks, maitvsamaks, värvilisemaks, ilusamaks. Peet maitseb siin võrratult! Maitseained on suht samad. Minu väikseim pidas roooga veidi liiga krehvtiseks, nii et ehk võiks lastele mõeldes vürtsi vähem panna, aga ega ma seekord tõesti ei koonerdanud, küüslauguküüned olid ka suured. Bataati ja peeti võtsin mõlemat 500 g. Enne valmimist panin roale peale ka mõned peekoni- ja singiviilud, mis tahtsid ära söömist. Kõrvale tegin raijta-moodi segu kreeka jogurtist, riivitud kurgist, küüslaugust ja soolast. Hästi sobis ka väike kukkel või sai.
See roog vaimustas mind tõsiselt! Kiire! Lihtne! Odav! Maitsev! Ilus!!!
Tegelikult täitsa imelik, et ma pole sellist salatit varem ise teinud, ehkki küla peal ja pidudel olen saanud küll ja alati on väga meeldinud.
Ühesõnaga - lihtne tatrasalat. Ega siin mingit raketiteadust pole ja midagi mõõtma ei pea. Mina kasutasin kotikestes kiirtatart ja 2x100 g oli napilt paras, eriti kuna oli ka muud kõrvale. Keetsin ära, loputasin külma veega, nõrutasin ja läks kohe käiku.
Tegin 2 versiooni: laktoosivaba ja tavalise. Mu allergik väitis, et tema oli PALJU parem. Sellesse ei pannud ma muna ega koort, oli peaaegu ainult majonees. Ja tõesti: kas just palju, aga suts veel parem oli tõesti. Selle teise, põhiportsu, tegin ehk liialt koorese. Seega, erinevalt kartulisalatist ei tasu sellesse liiga palju kastet panna.
Minul oli seekord mingi suht õrn sink ja kogu salat tuli väga õrn, aga seda sobib kindlasti teha ka korraliku suitsusingiga. Muidugi ka värske kurk ja marineeritud kurk. Maitseks tilli.
Miks mitte ka maal suuremale seltskonnale kohe suur ports teha. Eriti kui kurki on voolilt käes, ja ka nt head maasuitsusinki.
