Seafilee mee-võikastmes

 Pühapäevalõunaks tegin seekord midagi eriti-eriti head, aga samas lihtsat: sea sisefileed mee-võikastmes. 

Tegin täpselt nii, nagu retseptis kirjas, lisamaitsena kasutasin mingit vürtsikat sealiha maitseainet. Kõrvale tegin imelist bataadi-kartulipüreed. Seekord 4 kartulist ja 2 bataadist, aga sellest jagub neljale (v.a juhul, kui kõht pole väga tühi). Meil õnneks oligi 4 sööjat.. Liha oli u 500 g, sellest jagub ka neljale. 

Lõikasin filee pooleks, sest pann oli väiksem kui lihatükk ning tõstsin praepannilt liha kastmega enne ahju panemist ümber ahjuvormi. Kastmele lisasin õige pisut vett ja peterselli, oli jumalik.

Kuumuta ahi 180 C.
Võta ahjukindel pann. Pane 3 sl või ja 2 sl mett pannile ning kuumuta tasasel tulel, kuni mesi ja või on sulanud.
Maitsesta seafilee soola ja pipraga, soovi korral ka mõne maitseaineseguga*. Pruunista pannil ümberringi (umbes 5 minutit). Siis tõsta pann kuuma ahju ning küpseta 15-20 minutit.
Võta ahjust välja. Serveerimiseks lõika seafilee paksudeks viiludeks ning tõsta soojendatud taldrikule. Nirista peale veidi kastet.

* Võib võtta tšillipulbrit, Cajuni või taco maitseainesegu, meelepärast ürdisegu jms.

See on roog, mida võib uhkusega pakkuda ka päris peentele külalistele! Eriti just bataadipüreega!  

Sealiha-paprikapada

...ilma paprikata, sest paprikat mul polnud. Panin hoopis peenteks ribades lõigatud porgandeid ja veidi aedube. Muidu tegin üsnagi algretsepti järgi (olemas ka mu riiulis seisvas raamatus "100 suppi, paja- ja vormirooga" - üks mu enim kasutatavaid kokaraamatuid), lisasin vaid ka korraliku küüne küüslauku. Maitse osas jäi ülivõrdest puudu veidi magusust: kaste oli hapukam kui hiina toidu magushapu kaste. Võib-olla aitaks törts lihtsat siirupit, kui niisama suhkrut ei taha panna (ei taha). Igatahes õnnestus esimest korda saada kaste, mis veidikenegi toda ihaldusväärset magushaput meenutas.

Seafilee mee-võikastmes

Suurepärane seafilee mee-võikastmes. Imelihtne ka! Mina panin liha küpsema puuahju ning valmistasin pärast peale ka kastme jahu ja koorega. Hullult hõrk asi. Poisid pööritasid silmi ja ütlesid, et liha on kõige parem! Ja et emme, sa oled ikka nii hea kokk! Muidugi olen! Eriti nii lihtsa ja geniaalse retsepti puhul!

Sealihahautis

Üks imeline lihahautis minu lapsepõlvest. Olen taolist varem ka teinud, aga varem pole suutnud saavutada sedavõrd täpselt seda maitset, mis ema tehtul lapsepõlves.

Tegelt on tegu ülilihtne:
porgandid lõigata juppideks, praadida kergelt või ja õli segus, lisada ka sibulat.
Eraldi pannil praadida liha: seekord oli mul välisfilee, aga sobib ka kaelakarbonaad (viimane jääb veelgi mahlasem). Lihalõigud vasardasin, lasin korraks jahust läbi, siis kergelt pannil pruuniks. Lisasin lihalõigud porganditele, peale läks panniloputusvesi, sool, pipar, veidi küüslaugupulbrit. Lisasin ka piima, olles hiljuti lugenud kusagilt piimapõrsa retsepti. Sobiks muidugi ka koor. Ja nii see värk siis haudus u poolteist tundi mu multikeetjas. Peale peterselli ja ongi ehtsa lapsepõlvemaitsega porgandi-lihahautis valmis, mõnus kaste sealhulgas. Kastet peab olema!
Kõrvale sai imelist kartulipurtu ja aurututud brokolit.

Liha kiitis väga ka mu keskmine, kes üldiselt sihukesest tavasöögist (mis pole pitsa ega mingi mehhiko või hiina värk) väga ei pea. Seekord pidas ja võttis juurdegi! Minu võit seekord!

Suussulav ahjusiga

Täna oligi selline plaan, et kütan ahju ja panen õhtusöögi sinna paariks tunniks hauduma. Söök sai imeline ja püüan meenutada, mis ma siis tegin.

500 gr kaelakarbonaadi - tükeldada väiksemaks, mul oli vast u 10 tükki. Praadida pannil, panna haudepotti, maitsestada soola ja pipraga.

2 kaalikat lõigata parajateks tükkideks, praadida kergelt samal praepannil üle, panna ahjupotti seale seltsiks.

4-5 kartulit samuti seltsi.

Nüüd oluline osa: praepann loputada, valada vesi ahjupotti. Loputa veelkord, lisa loputusvette 2-3 spl punasesõstra või mustsõstratarretist või midagi analoogset, 1-2 tl sinepit, lahusta. Võid veel panna ka küüslaugupulbrit ja igasugu maitsesegusid. Vala ahjupotti. Päris kaetud ei pea olema, aga vedelikku võiks u poole poti jagu olla küll. Peale veel tiba soola ja värki ja siis ahju. Mul oli suht korralike süte vahel 2,5 tundi. Välja tuli esmaklass. Mees ütles, et viimased 10 korda pole ta restoranis küll nii head liha saanud. Kõige väiksem, see neljane, tahtiski ainult liha. See liha sulas suus sõna otseses mõttes (ja muidugi kõige enam need tükid, kus oli ka mõni pekimälestus küljes).
Kõrvale haukasime värsket kurki ja veidi leiba.

Meie sõime sellise portsu täpselt ära, aga laste kasvades peaks koguseid suurendama. Lihtsa ja kiire alla kvalitseerub toit seetõttu, et ettevalmistused on väga lihtsad ja kiired. See 2,5 tundi ei pea ju ahju kõrval passima. Mina nt käisin lastele riideid ostmas ja toidupoeski. Koju saabudes olid lubavad lõhnad juba õhus ja peale tütrega protsentide õppimist oligi aeg sealmaal, et õhtusöök võiks valmis olla. Nii oligi.

52. nädal: sealiharull

Pidusöögile kutsustud sugulastele pakkusin seekord imehead sealiharulli, mis originaalis kannab nime seakülje rulaad fenkoli -ja ürditäidisega. Tegin üsna täpselt retsepti järgi, ainult pipart panin täidisesse vähem: seda tundus hirmus palju olevat. Ahjaa, tüümiani poes ei olnud, seega läks sisse vaid petersell.

Küpsetasin oma mõnusas suures puuahjus 3 tundi, pärast veel kuumas elektriahjus ilma kaaneta pealt krõbedaks, nii 15 min. Kõrval olid seltsiks porganditükid, nii palju kui potti mahtus.

Lihaks oli mul (vist - kes seda enam mäletab) sea välisfilee, millel oli peal väike pekiriba. Lõikasin raamatuna pooleks ja sai hea suur tükk. Pekipool läks kõige peale. 6 inimest sõid 1,2-kilose tüki jäljetumaks ära. Absoluutses ideaalis võiks lihas veidi rohkem pekki olla, sest 100%-lisest õnnestumisest jäi mu arust veidi, hästi veidi mahlakust puudu.

Kõrvale sobis väga hästi õunasalat, mille kirjutan üles järgmisesse postitusse.

Kaheksas nädal: liha ja juurikad ahjus

See retsept, või õigemini lihtsalt üleskirjutus ei pärine küll kusagilt raamatust, aga enda jaoks tuleks ju omaenda õnnestumised ka üles märkida.

Tegin tavalist ahjuühepajatoitu, aga seekord õnnestus eriliselt hästi. Kindlasti tuli kasuks see, et liha hulgas olid pekiribad (nii nämmad...)! Pruunistasin liha pannil, maitsestasin soola-pipraga ja panin koos kartuli-porgandiga ahjupotti (mu armas Rimi sinine). Vedelikuks segasin kokku u 2 spl alõtsapüreed, panniloputusvee, veidi veiselihafondi, veidi balsamicot, küüslaugusoola, sortsu kadakamarjasiirupit, pool tl suhkrut ka. Liha panin kõige peale ja taisematele tükkidele sai veel mõni tilk oliiviõli. Ning kõige tipuks apelsinimahla pakist mõned tilgad...

See värk tuleb panna kuumemat sorti ahju. Tunniga oli valmis, aga ma lasin 1,5 tundi olla.

Ja siis: kaste! Nagu ütleb MKR-Manu: kaste, kaste, kaste!

Kastme tegin ahjupotis olevast vedelikust, mille valasin võis kuumutatud jahule, juurde veel tiba veisefondi, soola, tilk sojakastet, vahukoort, peterselli. Kastet võiks alati rohkem olla, sest alati on tunne, et viimaseid palakesi süüakse ilma kastmeta. Sest see kaste sai jällegi nii jumalik!

Lisaks tegin ahjus röstitud rooskapsaid, mis lähevad kergema tuleviku nimel eraldi postitusena.