Imelised!!! Mõlemad pojad andsid hämmastunult ilmel maksimumpunktid!
Baasretsept on u 2,5 inimese jaoks:
2 muna
1 tass jogurtit (mul oli pool sellest kohupiim), ka 1/4-1/3 tassi piima (panin u 1/4)
2 spl suhkrut
1/4 tl soola
2 spl toiduõli
Need segada kõik vispliga kokku, lisada segatuna:
1 tass jahu (mina panin osaliselt odarajahu + 1 tl soodat
Ära üle sega ja prae mitte liiga kõrgel kuumusel. NÄMMM
Osta kanakintsuliha, kondita. Parem suurem ports. Natuke rasva vähemaks, aga tegelt ei tee see rasv midagi, annab vaid mahlasust. Pane natukeseks (mul vast 10 minutit) marinaadi: sojakaste, mesi, sool, natuke ürte, veidi vahtrasiirupit, kui on. Siis pannil kiirelt pruuniks, natuke küpsetada ja voila! Valmis on kõige parem, MAHLASEM ja PEHMEM kana ever.
Minu ausõna.
Ma olen nüüd paar korda teinud toitu, mida võiks nimetada täitsa enda välja mõeldud roaks. Tegemist on lihtsa ja kiire ja ääretult maitsva mugavusroaga.
Vaja läheb:
Pane kino madalale kuumusele keema, soovi korral lisades ühe puljongikuubiku. Tükelda sink, prae läbi, lisa sibul ja veidi aja pärast jämedalt riivitud porgand. Kui kinoa on pehme ja vesi peaaegu otsas, lisa singi-porgandisegu kinoale, lase veel mõni minu tõmmata ja siis lisa spinat. Soovi korral võib hulka segada ka purgi ube. Kõrvale sobib värske salat ja nt ciabatta.
Inglise keele süvaõppega klassis käiv laps tuletas meelde, et täna on püha Patricku päev. FB viskas sel puhul ette iiri soodasaia retsepti ja nii võtsingi saiateo ette, sest miks mitte ja tundus lihtne. Oligi!
Paraku polnud mul kaerajahu! Kasutasin siis osaliselt odrajahu, kaerakliisid ja täistera-nisujahu ning nagu retsepti juhendis kirjas, võibki neid asendusi üsna julgelt teha. Nt petti mul ja ka polnud, aga oli üht vanaks jäänud piima ja umbes sama vana hapukoort, mis värskelt enam süüa ei sündinud, aga sellisesse saia sobisid valatult.
Tulemus on väga-väga maitsev, nii lihtsalt võiga, või ja juustuga kui ka moosiga.
Maal võib vabalt teha näiteks kaks saia, kui on kiire, aga rohkem rahvast oodata.
Tegemine käib nii:
Tomatikastmes kana juustukatte all.
Ahhhh, see kaste... ahhhhhhhh
Minu kasutatavas retseptis (Oma Maitse retseptiraamat 3) ei olnud küll öeldud mozzarella ja parmesan, vaid lihtsalt riivjuust, ja kasutasingi riivjuustu, aga ma arvan, et vahet pole. Igatahes oli see suht täiega jumalik. Kastet jäi järgi, seda saame kasutada mingi pastaga. ohhhhh. mmmmmmm..
Mul oli u 700 lõigatud kanakintse, ja osad olid äsja söönud, aga terve pere täistoitmiseks võiks meil ligi kilo kana olla.
Väga suupärane söök, inspireerituna ühe Instagrami suunamudija stoorist.
Keeda u 3 dl kinoad enam-vähem pehmeks (ma lisasin vedelikku ka kanapuljongit)
Pakk (u 400 g) kanakintsuliha, hakitult praadida, koos karri ja muude sobivate maitseainetega.
Praadida ka pakk külmutatud idamaiseid köögivilju ja paar viilutatud porgandit. Praadimise lõpus lisada paar hakitud küüslauguküünt, sojakastet, tšillikastet, veel maitseaineid, nt mulle väga meeldib vürtsköömen, törts õunaäädikat - kõike maitse järgi. Lasta korraks keera ja segada kõik kokku. Kes soovib, paneb peale veel tšillikastet vms. Kõrvale kerge sepik vms, vbl rohelist salatit, kurki ja supermõnus kergepoolne õhtusöök, mis pole ka kuigi vaevarikas valmistada. Ja varieerimisvõimalusi on lõputult.
Kaasa sünnipäevaks valmistasin mangotorti. Muidugi tuunisin natuke, suurendades veidi koguseid ja lisades segusse kanget astelpaju mahla. Peale valmistasin astelpajutarretise 5 dl astelpajumahlast ja 6 želatiinilehest - sai täpselt paras. Tarretise sisse panin astelpajumarju, granaatõunaseemneid, pistaatsiapähkleid. Marjad soovitan panna juba tarretuma hakkavale segule, muidu vajuvad väga põhja (mis võib muidugi ka lahe olla). Hapukas tarretisekiht annab tordile nii välimuse kui ka maitse osas väga palju juurde, muidu oleks mu arust veidi plass.
See on nii lihtne, aga efektne ja maitsev tort, et see tuleb kindlasti "põhivarasse" võtta.
Kook, mis on täitsa jõhkralt hea. Ohtlikult hea. Kuratlikult hea.
Retsept pärineb Oma Maitse retseptiraamatust 2005-2010, aga on olemas ka Toidutare veebis. Sealt kipuvad lingid miskipärast sageli kustuma, seepärast olgu öeldud, et raamatus vt lk 238.
Tegin retsepti järgi, kasutades või asemel margariini ja jahus 1/3 osas gluteenivaba jahu. Imestasin, et tainas oli täitsa ilma suhkruta, aga lõpptulemus jäi mega. Õuntena kasutasin oma aia Antoonovkaid. Hapukoor sai otsa, seepärast lisasin täidisesse pooles mahus türgi jogurtit, mis juhuslikult kapis oli. Glasuurile lisasin paar tilka astelpajumahla, ma usun, et see oli kirss tordil ehk täpp i-l.
Sõime jäätisega. Ma ei suuda, ma pean end ikka hetkel füüsiliselt diivani küljes hoidma, et mitte seda jälle sööma minna... Noorim võsuke ütles, et täidis maitseb nagu pasteis de nata ehk portugali kreemikoogike. See juba peaks näitama, et meie perele see kook sobib! :) Tegemine oli ka pigem lihtne, pigem väga lihtne.
Kui päris aus olla, tegin neid küpsiseid veel eelmisel aastal, vana-aastaõhtu lauale, aga kuna süüa oli niigi hirmus palju, siis need lauale ei jõudnudki. Oleme neid nüüd eile-täna oma perega näksinud.
Omaette veider oli see, et hakkasin tegema, siis avastasin, et kodus pole apelsine ja saatsin mehe poodi. Mees tõi apelsinid, mina hakkasin küpsiseid tegema, aga unustasin apelsini kasutada... 🙈
Aga kuivatatud aprikoose lisasin küll. Kreeka pähkleid ka, aga need purustasin koos mandlitega köögikombainis, nii et jäi vaid jahu.
Nii, aga tulemus? Imeline! Väga hõrk, pidulik! Eriti hullult maitsesid mu keskmisele lapsele ja mulle endale. Ma tegin kahekordse portsu ja vähem polegi mingit mõtet teha, need mahtusid ilusti ühele ahjuplaadile.
Hollallaa, algab 9. aasta mu retseptikogus. Ühtegi blogitähtpäeva pole pidanud, aga rõõm on näha, et olen suutnud enam-vähem stabiilselt püsida u 34-36 uue retsepti juures aastas.
Tänane postitus kajastab teostuslikult eilset, sest seda imepärast veiselihahautist tegin ma eilsele vana-aastaõhtulauale. Kuna võtsin kokkamise suuremalt ette, siis natuke jätsin süvenemata ja soovitatud Food Studio kastmed ostmata. Panin siis lihtsalt u 200 ml punast veini ja 300 ml vett, lisasin puljongikuubiku, soola ja pipart. Natuke isegi vist liiga palju, ehkki mitte väga. Kaneelikoore panin ka kampa, ja nelgid. Ainult loorberilehti ei pannud, sest mulle loorberimaitse istub vaid kalasupi juures. Veini sai ka parasjagu, rohkem ma ei panekski. Kastme paksendasin pärast nisujahuga ja lisasin üksjagu piima ja võid, muidu oleks see olnud liiga kange.
Hautasingi ahjus (stabiilsuse huvides soovitangi iseendal teha seda tavalises praeahjus, mitte puuahjus) u 4-4,5 tundi. Täpselt 1,2-kilosest tükist jagus 8 sööjale, kellest 3 olid alla 10-aastased ja kes sõid ka PALJU. Sellest kogusest jaguks ka 10-le sööjale, siis ehk jaksaks keegi süüa ka muud head kraami, mis laual, mul seekord jäi kausitäis kartulisalatit peaaegu täitsa alles, sest olime end lihast täis söönud. Kõrval tegin punase kapsa coleslaw'd, mis on küll imeliselt hea, aga selle liha kõrvale sobinuks tavaline ahjupeet isegi rohkem.
Igatahes sai see liha megakiitust. Ülevat ülistamist. Imetlemist. Endast ma ei räägigi, mina olen alati hästi haudunud veiseliha väga armastanud.
Selle aasta viimase postitusena läheb kirja magusate jõulumandlite retsept. Teha oli lihtne, suurema osa tegi pesamuna. Aga minu arust on suhkrut ja muna ja kõike selle koguse jaoks liiga palju. Ma viskasin reaalselt vähemalt pool suhkru-vürtsi-munasegu pärast mandlite eraldamist (st pärast seda, kui segu tuli ahjust välja ja oli kuivanud) ära. Vabalt prooviks umbes poole väiksema kogusega. Maitse on muidugi võrratu, hurmav, täpselt selline nagu peab.
Tuli hiina toidu isu ja üks Uncle Ben'si magushapu kastme purk oli ka ilusti olemas. Siis avastasin, ets sellest meie perele küll ei piisa ning kuna kana tahtsin niikuinii juurde teha, siis leidsin Nami-namist selle roa retsepti. Seega tegin pooles mahus kastet juurde: praadisin ühe suure sibula, veidi ingveri, 1 punase paprika. Selle segu lisasin valmis kastmele, samuti maisitärklisega paksendatud purgiloputusvee ja ketšupi, suhkru, 1 pls sushiäädikat. Lisasin ka veel ananassi, sest meile nii maitseb.
Omaette ooper on kana. Tegin retsepti järgi, suuremapoolsed tükid (järgmine kord teeks ehk väiksemad), paneerisin kartulitärklises, praadisin kolmes jaos - see oli tegelikult ainus, mis selle roa puhul aega võttis. Ja siis lisasin krõbekana kastmele vahetult enne serveerimist. Poiste silmad läksid süües suureks, et küll on alles hea ja mahlane liha. Tõsi, see on vist kõige mahlasem kana, mis ma eales olen suutnud tekitada! Märksõnaks: paneering tärklises!
Serveerisin basmati riisiga ja no absoluutselt sama maitse, mis hiina restoranis. Nii täkkesse! Nämm! Muide, kuna sööjaid oli seekord vaid 4 ja ühel oli vist kõht täis, siis jäi suht palju alles, aga ongi hea! Eks paneering pehmeneb, aga kana mahlasus säilib kindlasti.
Nii tore, kui vahel tulevad külalised - siis kohe tahaks ka midagi uut katsetada!
Seekord, 3. advendil tundus vahva midagi jõuluvärvilist valmistada. See jõuluvärvides toorjuustukook valge šokolaadiga oli mulle juba mõned päevad tagasi silma jäänud. Kuna mul on suurem vorm, tegin 1,5-kordse koguse ja oli täpselt paras. Kuna smuutit oli poetopsikus veidi vähem kui vaja, lisasin 1,5 laimi mahla ja natuke riivisin koort ka juurde. Ideaalne!
Härra pärast kommenteeris, et kui vahel ikka söömise vahele kiidetakse, siis see lihtsalt ahmiti sisse - kõigepealt silmadega ja siis suudega :)
Imeline, aitäh autorile!
Ma teen lõhesuppi üldiselt ilma retseptita ja ikka on hea. Korra või paar olen teinud ka koorega varianti (enne piimatalumatuse ajastut) ja äkki korra ka kookospiimaga. Tänane sai aga nii hea, parim kõigist, et märgin selle ikka siia üles.
Baasiks kasutasin seda retsepti, aga vastavalt sellele, mis mul kodus oli. Ja muidugi tegin rohkem, sest meid on viis.
Minu variant käis nii:
5 väiksemat porgandit
1 sibul
1/4 juursellerit
2-3 suuremat kartulit
veidi porrulauku, peotäis herneid
poole väikse sõrme suurune jupp ingverit
2 dl kookospiima
Kõigepealt praadisin sibula ja porgandi, veidi aja pärast lisasin tükeldatud ingveri ja juurselleritükid, siis lisasin tunde järgi vett. Kalapuljongit ega -kuubikut mul polnud, panin lihtsalt aedviljakuubiku , soola, loorberirehe, sidrunipipart. Lasin keema, lisasin kartulikuubikud.
Porrulaugu tükeldasin pikkipidi ja praadisin pannil. Lisasin supile, kui see hakkas valmis saama, koos hernestega. Ka lõhetükid (mitte pisikesed, pigem suuremad) praadisin kergelt pannil ära, maitsestasin ja lisasin alles lõpus koos kookospiimaga supile. Selleks ajaks oli juba tuli alt keeratud. Maitseks peterselli.
Superluks nämma värk!
IME-lihtsad energiapallid!
Ma ei muutnud retseptis midagi, välja arvatud asjaolu, et tegin kohe kaks korda rohkem. Võiks teha ka kümme korda rohkem. Köögikombain töötles koostisosad väga kenaks massiks, mis hakkas vormides hästi kokku. Kookoshelbed ei jäänud siiski veeretamisel palli külge kinni, seega veeretasin kergelt mandlijahus, et oleks pärast mugavam näpu vahele võtta.
Mina sööks neid söögi alla ja söögi peale...
Pühapäevalõunaks tegin seekord midagi eriti-eriti head, aga samas lihtsat: sea sisefileed mee-võikastmes.
Tegin täpselt nii, nagu retseptis kirjas, lisamaitsena kasutasin mingit vürtsikat sealiha maitseainet. Kõrvale tegin imelist bataadi-kartulipüreed. Seekord 4 kartulist ja 2 bataadist, aga sellest jagub neljale (v.a juhul, kui kõht pole väga tühi). Meil õnneks oligi 4 sööjat.. Liha oli u 500 g, sellest jagub ka neljale.
Lõikasin filee pooleks, sest pann oli väiksem kui lihatükk ning tõstsin praepannilt liha kastmega enne ahju panemist ümber ahjuvormi. Kastmele lisasin õige pisut vett ja peterselli, oli jumalik... raamatust "Oma Maitse retseptiraamat 2005-2010".
Nagu sissejuhatuses ütleb retsepti autor, on see maitsvaim ja universaalseim õunakook maailmas. Tuleb vist nõustuda! Lisaks väga lihtne teha ka!
Mina kasutasin rasvaineks margariini (Keiju sinist) ning jahuna segu, milles oli ka mandli- ja maisijahu. Mulle meeldib, kuidas maisijahu teeb kõik hästi kollaseks ja lisab mingit mõnusat pähklimekki. Valget nisujahu läks sisse vast max 50 g. Ja piima asemel panin sisse ühe sojajogurti jäägi. Nii et seda kooki saab väga hästi teha ka siis, kui peres on piimatalumatu.
Mina ei teinud lahtikäivas küpsetusvormis, vaid tavalises keraamilises koogivormis ja sain väga hästi kätte. Sõime jäätisega ja/või vahukoorega, kes kuidas soovis. Ikkagi pühapäevaõhtu!
Kui iga päev pead süüa tegema, ja koroonaajastu tõttu veel 3 korda päevas, ja kui üks laps on toidutalumatustega, siis on väga raske hoida pidevat vaimustust toidutegemise vallas. Seda enam, et ei jaksa ega taha mitut sööki paralleelselt teha (vahel ikka teen ka, eriti hommikuti), seega püüan teha neid toite, mida saab valmistada gluteeni-, piima- ja munavabalt. Ehkki nt gluteeniga tuleb ikka aeg-ajalt patustamist ette.
Hiljuti ostsin poest täitsa uuena Lia Virkuse kokaraamatu "Minu parimad lihtsad kodused toidud ja küpsetised". Tundus, et selles on plaju lihtsaid retsepte. Nüüd lapates vaatan, et seal on hästi palju kooke ja magustoite, mida ma eriti vanasti väga armastasin, aga praegu väga ei tee, sest sellised asjad sisaldavad kõik gluteeni ja/või muna ja/või piimatooteid.
Aga, siiski-siiski, soolaste toitude seas on päris mitu meile sobivat rooga!
Midagi sarnast on ka olemas ka netis, Mari-Liisi blogis: röstitud bataat kikerhernestega. Lia Virkuse retseptis on lisaks peet, mis teeb selle roa veel mitmekülgsemaks, maitvsamaks, värvilisemaks, ilusamaks. Peet maitseb siin võrratult! Maitseained on suht samad. Minu väikseim pidas roooga veidi liiga krehvtiseks, nii et ehk võiks lastele mõeldes vürtsi vähem panna, aga ega ma seekord tõesti ei koonerdanud, küüslauguküüned olid ka suured. Bataati ja peeti võtsin mõlemat 500 g. Enne valmimist panin roale peale ka mõned peekoni- ja singiviilud, mis tahtsid ära söömist. Kõrvale tegin raijta-moodi segu kreeka jogurtist, riivitud kurgist, küüslaugust ja soolast. Hästi sobis ka väike kukkel või sai.
See roog vaimustas mind tõsiselt! Kiire! Lihtne! Odav! Maitsev! Ilus!!!
