Kukeseene-suitsusingipirukas

Oh, kukeseen, oh kukeseen, see meie kandi kuld!
Sõbra sünnipäevapeoks valis tütar piruka: kukeseene-suitsusingipiruka, sest just neid kahte koostisosa, mis nimetuses olemas, on meil kodus praegu kõige rohkem. Sisse läks veel koort ja kodukanamune ja peale riivjuustu, ning see tegi piruka just nii võrratuks, nagu koostisosad aimata lasid! Peolaualt kadus kiirelt.

Hakklihapirukas

Ma pole niiii ammu mingit mõnusat soolast pirukat teinud. Äkki tuli isu ja inspiratsioon. Alusretseptina kasutasin hakkliha-köögiviljapiruka retsepti. Tegin muidugi vastavalt oma köögikapi sisule omad korrektuurid: tomatisegu keetsin ise Eestimaistest tomatitest, lisaks panin pool purki vanaema suvikõrvitsaletšot. Kapis vedeles ka üks kurvavõitu juurselleritükk, see läks samuti sisse. Algul olin mõelnud ohtralt paprikat panna, aga seda nagu enam polnudki vaja. Liha kasutasin u 450 gr - laste kasvades saab koguseid natuke tõstes pirukat kasvatada. Praegu saime hästi täpselt otsa. Lõpuotsa pesamuna enam ei jaksanud, sõin siis ise ära, kuid juba 5 minuti pärast tuli ta nuttes, et tegelikult tahtis seda ise süüa...
Kõrvale võtsime jääsalatit ja marineeritud kurki.
Kõik kiitsid tainast, ometi on see nii ülilihtne. Mina asendasin pool kogusest muidugi spelta/täisterajahuga.

Seene-sibulapirukas

Tütar tellis vana-aastaõhtuks sibulapiruka. Kuna kaasa oli juba tükk aega seeni soovinud, siis sobis eriti hästi see, kui ma pirukaraamatut ("100 pirukat") lahti lüües esimesel leheküljel nägin seene-sibulapiruka retsepti.
Täidisele lisasin pisut peekonit, muidu tegin küll kõik täpselt retsepti järgi. Kukeseened on pärit Setomaa metsadest ja sibulad Peipsi äärest.
Maitse oli tõesti võrratu, ent ma oleks tahtnud veidi paksemat põhja. Kuidagi jäi see liiga õhuke ja pehme. Ma paneks teine kord jahu juurde, üsna julgelt.

Väikesed lihapirukad, lastepeoks parimad

Kas tõesti on võimalik, et ma pole seda pisikeste lihapirukate retsepti siia veel linkinud? Avastasin selle siis, kui mu keskmine laps sai 4- või 5-aastaseks ja sellest ajast saadik olen neid pidevalt teinud. Eelkõige laste sünnipäevadel, aga ka muudel pidudel, mis hõlmavad suurt hulka lapsi. Olen teinud ka külakostiks kaasa. Ülihead on nad muidugi sojalt, aga ka külmad on kõik alati ära söödud. Laste (ja nende hulga) kasvades pean üha enam tegema kas 1,5- või 2-kordse koguse kogu kupatust.