Kana kinoaga

Ma arvan, et pole olemas ühtegi teist retsepti, mis tähendaks algupärast toormaterjali, vinget tervislikkust ja üliväikest ajakulu. Palun väga, siin see on, võetud Linnuliha retseptivaramust:
Koostisosad

400 g Rannamõisa jahutatud broilerifileed
180 g kinoad
Värske salat (näiteks rukolat)
1 tomat
3-4 spl pestot
8 spl oliiviõli

Keeda kinoa ja pruunista pannil broilerifilee (kaane all, keskmisel tulel - mina tükeldasin filee ja praadisin kahes osas). Samal ajal sega pestot vastavalt maitsele ja oliiviõli. Sega sinna juurde hiljem kinoa ning maitsesta. Tükelda broilerifilee väikesteks tükkideks, maitsesta meresoola ja pipraga ning serveeri koos kinoa, tükeldatud tomatite ja värske salatiga.

Mul tomatit polnud, aga lisasin juurde ühe hakitud punase sibula. Kõrvale sobis suurepäraselt porgandisalat, roheline salat/rukola ja värske paprika, smauti ciabatta. Pestona kasutasin Gourmet Club värsket pestot ja teeks seda edaspidigi, see on nii hõrk.

Megamaitsev, lihtne, selge maitsega, tervislik söök. Nii-nii hea!

Kõrvitsapannkoogid

Jaanuar on siin retseptikogus kõrvitsakuu. Juba kolmas retsept kõrvitsaga! Aga mis teha, see on see aeg, kui mu kahele imeilusale tumekollasele kõrvitsale hakkasid plekid peale tulema. Õnneks sain enne jaole, kui midagi kaotsi läks. Kuna need kõrvitsad on tõesti imeilusad, siis püüan nad ise maksimaalselt ära kasutada.

Täna hommikuks tegin kõrvitsapannkooke. Peene riiviga ma küll riivida ei viitsinud, lasin köögikombainist läbi - sel on keskmiselt jäme riiv, aga tohutu boonus on see, et mõned sekundid ja kõik on valmis. Ja väga hästi sobis. Esialgu tundus kõrvitsa kogus muu kraami kõrval ehmatav. Need pannkoogid näivad koosnevat ikka peaaegu AINULT kõrvitsast. Aga panni peal käitus tainas absoluutselt eeskujulikult: ei vajunud liialt laiali, küpses ühtlaselt, ei jäänud kinni, väga kerge oli ringi keerata ja küpsemisaeg oli ka väga lühike. Supermõnus teha. Pannukad jäid just mõnusa paksuse ja suurusega. Maitse oli ka väga mõnus. Ei olnud üldse liiga kõrvitsane! Mul on muidugi ka äärmiselt maitsev kõrvits, seda on mõnus niisama paljaltki süüa. 

Jahusegus kasutasin erinevaid jahusid, sh kaerajahu ja speltamannat. Seda viimast soovitan kindlasti siinses segus kasutada, see sidus väga hästi ja on tervislik ka. Mina kasutan Loona talu veski jahusid, sh speltamannat. Kõik jahud tulevad sealt. Tuuakse koju ära ja puha. 

Seekordne pannkoogitegu läks kuidagi kiiremini kui suurte, ülepannikookide tegu. Ja kui kõrvitsat on käes, on see päris hea roog ka suurema seltskonna võõrustamiseks. 

Kõrvitsakarri

 Üks imehea roog, mis sai inspiratsiooni kõrvitsa-kikerhernehautise retseptist. Hälbisin liialt retseptist, et seda päris samaks asjaks nimetada. Nt suvekõrvitsa asemel kasutasin ainult kõrvitsat (mul oli ilus, tihke, tumeda viljalihaga isend), köömneid ei olnud, kikerherneid samuti mitte. Panin hoopis natuke mingit kõva suitsuvorsti juurde, lisasin veel kookospiima ja sibula praadimisel karri maitseainet ning saingi karri. Serveerisin riisiga. Veel maitsvam oli järgmisel päeval! Ma sööks seda ikka kohe pidevalt!

Kõrvitsa-kookoskook

Üks tumekollane ja tiheda viljalihaga kõrvits sai lahti lõigatud ja üha uusi retsepte katsetatud. Kõrvitsapüreesuppi tegin niikuinii, selleks ma retsepti ei vaja. Oluline on meeles pidada, et lisaks kõrvitsale ja kartulile võiks lisada midagi veel, nt pastinaak on väga hea, aga ka maguskartul. Või mõlemad.

Aga magusaks sai valitud kõrvitsa-kookosekook. Väga-väga maitsev kook! HÕRK!

Suhkrut panin 2 dl ja sedagi on uhkelt, pigem lisaks hulka veel törts sidrunimahla või ebaküdooniahoidist. 1 tl vanillsuhkrut läks ka juurde. Mul oli väga ilus tume kõrvits, panin heledamaga pooleks ja väga ilus sai ka. 1/4 jahust oli kaerajahu ja väga hästi püsis koos. 

Tegemine on väga lihtne, kui või/margariin eelnevalt pehmenema võtta. Toitev on ka, sobib hästi suurele seltskonnale. Väga-väga hea ja fantastilise piirimail.

Mandliküpsised ehk ricciarelli

Kui päris aus olla, tegin neid küpsiseid veel eelmisel aastal, vana-aastaõhtu lauale, aga kuna süüa oli niigi hirmus palju, siis need lauale ei jõudnudki. Oleme neid nüüd eile-täna oma perega näksinud.

Omaette veider oli see, et hakkasin tegema, siis avastasin, et kodus pole apelsine ja saatsin mehe poodi. Mees tõi apelsinid, mina hakkasin küpsiseid tegema, aga unustasin apelsini kasutada... 🙈

Aga kuivatatud aprikoose lisasin küll. Kreeka pähkleid ka, aga need purustasin koos mandlitega köögikombainis, nii et jäi vaid jahu.

Nii, aga tulemus? Imeline! Väga hõrk, pidulik! Eriti hullult maitsesid mu keskmisele lapsele ja mulle endale. Ma tegin kahekordse portsu ja vähem polegi mingit mõtet teha, need mahtusid ilusti ühele ahjuplaadile. 

Aeglaselt küpsenud veiseliha punase veini kastmes

Hollallaa, algab 9. aasta mu retseptikogus. Ühtegi blogitähtpäeva pole pidanud, aga rõõm on näha, et olen suutnud enam-vähem stabiilselt püsida u 34-36 uue retsepti juures aastas.

Tänane postitus kajastab teostuslikult eilset, sest seda imepärast veiselihahautist tegin ma eilsele vana-aastaõhtulauale. Kuna võtsin kokkamise suuremalt ette, siis natuke jätsin süvenemata ja soovitatud Food Studio kastmed ostmata. Panin siis lihtsalt u 200 ml punast veini ja 300 ml vett, lisasin puljongikuubiku, soola ja pipart. Natuke isegi vist liiga palju, ehkki mitte väga. Kaneelikoore panin ka kampa, ja nelgid. Ainult loorberilehti ei pannud, sest mulle loorberimaitse istub vaid kalasupi juures. Veini sai ka parasjagu, rohkem ma ei panekski. Kastme paksendasin pärast nisujahuga ja lisasin üksjagu piima ja võid, muidu oleks see olnud liiga kange. 

Hautasingi ahjus (stabiilsuse huvides soovitangi iseendal teha seda tavalises praeahjus, mitte puuahjus) u 4-4,5 tundi. Täpselt 1,2-kilosest tükist jagus 8 sööjale, kellest 3 olid alla 10-aastased ja kes sõid ka PALJU. Sellest kogusest jaguks ka 10-le sööjale, siis ehk jaksaks keegi süüa ka muud head kraami, mis laual, mul seekord jäi kausitäis kartulisalatit peaaegu täitsa alles, sest olime end lihast täis söönud. Kõrval tegin punase kapsa coleslaw'd, mis on küll imeliselt hea, aga selle liha kõrvale sobinuks tavaline ahjupeet isegi rohkem.

Igatahes sai see liha megakiitust. Ülevat ülistamist. Imetlemist. Endast ma ei räägigi, mina olen alati hästi haudunud veiseliha väga armastanud.