Üheksas nädal: hapukapsasupp

See nädal on väga produktiivne. Muudkui aga head (uued) road.

Ma ei ole kunagi varem hapukapsasuppi teinud. Ma ei teagi, miks. Mulle ju ometi maitseb. Ehk pelgasin ajakulu? No igatahes nüüd on see viga parandatud.

Tegin Aeda retsepti järgi ja ossa raks, kui hea!
Tähelepanekuks niipalju, et liha võiks kindlasti olla sihuke kondiga tükk. Minul ei olnud, olid lihtsad (ehkki pekiga) sealihalõigud, ja mees ütles, et liha on liiga palju. Jah, selline mees, kelle arust on liha liiga palju... Mind ei häirinud, ja teda ka mitte, talle hirmsasti ja väga maitses, aga kui mõelda, et kas saab veel kuidagi paremini, siis jah: teha nii, nagu retseptis ette nähtud ja võtta kondiga tükk. Siis on kondi võrra liha vähem... :) Ja kuna kapsad olid päris hapud, siis suhkrut kulus ka hulga rohkem, et maised tasakaalu saada.

Tütrele ka väga maitses ja poisid sõid omad portsud ka kenasti ära.
Kord-paar aastas võiks hapukapsasupiteo ette võtta küll. Mõne aasta pärast tueb koguseid oluliselt suurendada, kui tahta, et jääks ka järgmiseks päevaks (sest hapukapsasupp on ju parim just seisnult ja soojendatult). No umbes kilo liha ja kilo kapsast kindlasti.

Üheksas nädal: forell paprikakastmes

Juba ammu oli mõnusa rasvase punase kala isu, aga kui ma selle kala juba ostnud olin ja ettevalmistustega tegelesin, siis ma sain aru küll, miks ma seda ostu ja seega tegelemist vaistlikult üha edasi olin lükanud. Sest see puhastamine on nii tüütu! Vastikud luud.

Forellitükid paprikakastmes oli väga hea roog. Pärineb 100 rooga sarja kalaroogade raamatust. Millegipärast seda netis ei olegi. Kui välja arvata see aeganõudev puhastamisprotsess ja lähtuda retsepti puhul eeldusest, et käes on valmis filee, siis on see üks kiire ja lihtne roog küll.

Sinihallitusjuustu ma kastmesse ei pannud, ehkki see oleks sinna sobinud. Kartsin, et lapsed ei pruugi siis süüa ja ei olnud teist kah kodus. Panin hoopis kaks väiksemat porgandit paprikale ja sibulale lisaks.
Aprikoosimarmelaad, mida mul aga just kodus oli, sobis väga kenasti, nagu ma juba varemgi lõheliste-toitude puhul olen täheldanud.

Üheksas nädal: vabariigi juustukook

Leivaga kamaterriin ehk õhuline juustukook kama ja röstitud leivaga - nii on öeldud torti tutvustavas lõigus.

See on üsna teistmoodi kook/tort, ja võiks isegi kasutada väjendit "huvitav" ehk interesting, mis sageli väljendab kõhklusi toidu aadressil, aga see on selline pigem positiivne "huvitav". Tort ei ole kuigi magus ja antud kogusest tuleb üks hiiglama suur tort. Mina söön seda juba teist hommikut kohvi kõrvale hommikusöögiks - sobib väga hästi.

Ühesõnaga, see oli meie Eesti sünnipäevatort. Iga aasta ei teeks, aga kui on ikka külalised ja nii, siis iga kolme aasta järel võiks teha küll. See on just selline 24. veebruari pidulik roog, mis muudel (täht)päevadel ehk nii hästi oma kohta ei leia.

Netist ma retsepti (veel) ei leidnud, kuna see alles ilmus: nimelt "Pere ja kodu" retseptilisa "Pereköök" veebruari (2014) numbris.

Sisaldab ohtralt musti sõstraid, mis mulle eriliselt sobis, sest sel aastal on mu sügavkülmas just mustsõstrauputus.

Üheksas nädal: kolme kihi salat

Eesti sünnipäeva puhul võtsin riiulist välja 100 rooga sarja piduroogade raamatu. Ma pole seda eriti kasutanud; vast paari-kolme magusat asja olen teinud.
Aga lapates leidsin ka Selle Õige üles: selleks on imemaitsev kolme kihi salat, kus on sees kõik lemmikud asjad: porgand, rosin, juust, küüslauk, peet, kreeka pähkel. Ja majonees.
Nüüd muidugi selgub, et retsept on ka netis kenasti olemas ja hea ongi: retsept Toidutares.

Pealmise kihi majoneesi jaoks segasin hulka ka hapukoort kartes, et muidu jääb liiga majoneesine.

Sai ohtralt kiitust. Ja kogu kupatuse tegin valmis elutoa laua taga samal ajal kontserti kuulates. Nii et igati väärt ja kordamist vajav retsept, sobib kindlasti ka suvisele peolauale.

Kaheksas nädal: kana-kookosekarri

Võtsin raamatukogust raamatu "100 linnuliharooga" ja vaatasin, et ohho, kui palju häid retsepte, aga kui hakkasin täpsemalt vaatama, siis polnudki nii palju neid, mis meie perele sobiks, st sobiks lastele ja poleks liiga keerukad/aeganõudvad ega eeldaks mitme purgi jagu miski uue ostmist.

Liisk langes kana-kookoskarrile. Karri retsept on olemas ka Toidutares täpselt sellisena, nagu raamatus.

Minu kohandused oleks sellised, et karripastat tuleks panna OLULISELT vähem, eriti lastega arvestades. Ma paningi vähem ja sellisena mulle sobis, ja R ka veel nautis, aga nt P sõi ainult veidi ja Sassile ma ei julgenud üldse anda. Mahendamiseks panin lõpuosas juurde veel u 1 dl jagu külmutatud porgandi-hernesegu, mis väga hästi sobiks ja mida aedviljade ohtra söömise nimel võiks siia rooga ikka lisada. Siis on ka lastele tuttavam ja mahedam. Inverit ei pannud ma üldse, sest ma tean, et see on meie laste jaoks siiski liiga krehvtine.

Mulle tegelikult väga maitses ja teeksin kindlasti veel.

Kaheksas nädal: röstitud rooskapsad

Eesti blogidest ja raamatutest ma midagi ei leidnudki, mida teha korraliku koguse rooskapsaga. Ok, valetan, ühes blogis siiski oli retsept, millest ma inspireerusin. Ja mida tahaks ka kunagi proovida. Seda enam, et abikaasa pidi hakkama nüüd tihedalt Brüsselis käima. Sest Eesti poodides näevad nad nii kaltsud välja... Ja kust siis veel, kui mitte Brüsselist, eks ole.

Igatahes, leidsin teise retsepti rahvusvahelisest maailmast ja lähtusin sel korral pigem sellest.
Et siis 500 gr kohta kaks küüslauguküünt, oliiviõli, soola, ja ahju. Rosmariini ei pannud, sest see pole nii lemmik. Kui näiteks küüslauk :)

Vahepeal segasin õige mitu korda ja panin tilga vettki juurde. Lõpuosas puistasin peale mandlilaaste.
Väga viis, aga ehk oleks võinud veel panna paari tl jagu balsamico-mingi siirupi segu. Järgmine kord.

Kaheksas nädal: liha ja juurikad ahjus

See retsept, või õigemini lihtsalt üleskirjutus ei pärine küll kusagilt raamatust, aga enda jaoks tuleks ju omaenda õnnestumised ka üles märkida.

Tegin tavalist ahjuühepajatoitu, aga seekord õnnestus eriliselt hästi. Kindlasti tuli kasuks see, et liha hulgas olid pekiribad (nii nämmad...)! Pruunistasin liha pannil, maitsestasin soola-pipraga ja panin koos kartuli-porgandiga ahjupotti (mu armas Rimi sinine). Vedelikuks segasin kokku u 2 spl alõtsapüreed, panniloputusvee, veidi veiselihafondi, veidi balsamicot, küüslaugusoola, sortsu kadakamarjasiirupit, pool tl suhkrut ka. Liha panin kõige peale ja taisematele tükkidele sai veel mõni tilk oliiviõli. Ning kõige tipuks apelsinimahla pakist mõned tilgad...

See värk tuleb panna kuumemat sorti ahju. Tunniga oli valmis, aga ma lasin 1,5 tundi olla.

Ja siis: kaste! Nagu ütleb MKR-Manu: kaste, kaste, kaste!

Kastme tegin ahjupotis olevast vedelikust, mille valasin võis kuumutatud jahule, juurde veel tiba veisefondi, soola, tilk sojakastet, vahukoort, peterselli. Kastet võiks alati rohkem olla, sest alati on tunne, et viimaseid palakesi süüakse ilma kastmeta. Sest see kaste sai jällegi nii jumalik!

Lisaks tegin ahjus röstitud rooskapsaid, mis lähevad kergema tuleviku nimel eraldi postitusena.